Rahvakogu ei toonud lauale tingimata uusi lahendusi, kuid tegi midagi olulisemat – aitas väga erineva taustaga inimestel leida ühisosa teemades, mis tavaliselt tekitavad vastandumist. Kuidas haakuvad rahvakogu poolt esiletoodud valupunktid laiema ühiskondliku debatiga? Meelika Hirmo vestles sellel teemal Praxise analüütiku ja Hea elu rahvakogu teadmussiirde juhi Maiu Lauringuga.
Jaanuaris ja veebruaris toimunud üle-eestilise Hea elu rahvakogu ülesandeks oli arutada, kuidas suurendada Eesti inimeste heaolu ning vähendada majanduslikku ebavõrdsust ja vaesust. Kuidas selgitada nii-öelda tavalisele inimesele, miks rahvakogu selliseid teemasid käsitleb ja mis on rahvakogu mandaat?
Maiu Lauring: Rahvakogu on üks uuemaid osalemise viise, mida Eestis on katsetatud. Selle eriliseks väärtuseks on see, et toob kokku väga mitmekesise inimeste grupi, mida mujal kaasamisprotsessides ega üheski tänases esinduskogus ei kohta. Meie ühiskond on muutunud keerulisemaks ja killustunumaks, ühelt poolt on meil parem teadmine kui kunagi varem ajaloos ja oleme targemad, teiselt poolt on see inforohkus muutumas segavaks müraks. Inimestel on väga erinevad elukogemused, arusaamad ja info. Rahvakogu eesmärk on tuua see mitmekesisus teadlikult kokku, et omavahelises arutelus leida ühisosa. See paikneb kuskil avaliku arvamuse küsitluste ja fookusgruppide vahel ning aitab kujundada tasakaalustatud ühise arusaama. Samas ei sõltu ettepanekute elluviimine niivõrd meetodist, vaid poliitilisest kultuurist ja sellest, kas otsustusprotsessides on ruumi elanike sisendi arvestamiseks.
Rahvakogu roll on tuua väga keerulisest teemast välja prioriteetsemad probleemid ja ühine arusaam, kuhu suunas liikuda. Inimesed ei pea tundma poliitikameetmeid ega kõiki strateegiaid või veel vähem õigeid lahendusi. Isegi kui me oleme kaasamisüritustel harjunud tegema ettepanekuid ja andma ideid, siis kodanikel võiks olla rohkem rolli ühiskondliku tellimuse sõnastamiseks.
Miks on oluline kaasata tavalisi inimesi, kui olemas on poliitikud, teadlased ja teised selle teema spetsialistid?
Maiu Lauring: Demokraatlikus ühiskonnas on kõrgeim võim rahval. Kui inimesed ei osale ega tunne vastutust, siis see võim ei toimi päriselt. Usaldus ühiskonnas on väga oluline – see näitab sidusust ja tugevust. Kui tekib vastandus „riik vs. inimesed“, on see ohtlik nii ühiskonna toimimisele kui ka julgeolekule. Lisaks on oluline, et inimesed mõistaksid otsuseid ja tunneksid end nendega seotuna. Rahvakogude kogemusest näen, et inimesed sageli ei orienteeru infos, ekspertide ja teadlastega otse suhelda on väga suur väärtus – ja vastupidi, meiega koostööd teinud eksperdid alati tunnustavad inimeste naelapea pihta tabavaid küsimusi. Kuna tavainimestest sõltub, kas ja millised suunad ühiskond võtab, on oluline nende n-ö kogemuslikku tarkust teadlikult kaasata.
Sageli kõlab kriitika, et valijad on rumalad ega süvene. Mida nad sisuliselt arutelusse panustavad?
Maiu Lauring: Probleem ei ole niivõrd inimestes, vaid süsteemis. Valimissüsteem ja esindusdemokraatia ei pruugi enam tänapäeva tingimustes hästi toimida. Kui täna on võimalik ja ka levinud inimesi manipuleerida ja survestada väga peenete võtetega nii kampaaniates kui veebis algoritmidega, siis on süsteemis midagi väga valesti. Usaldus on langenud just poliitiliste institutsioonide suhtes ja see on sõnum omaette. Enamus inimesi tunnetavad, et nende hääl ei muuda midagi ja nende vajadused ei kajastu piisavalt otsustes. Hea elu rahvakogus andsime inimestele ikka paraja pähkli pureda, nad õppisid vaesust tundma nii majanduse, looduskeskkonna kui riigi vaatest. Huvirühmadelt tuli kümneid lehekülgi sisendit. See formaat on nõudlik, kui nägime ka seekord, et meie inimesed suudavad ja oskavad süveneda ning veel enam, omavahel kokku leppida.
Kui palju sõltub muutus riigist ja kui palju inimestest endist?
Maiu Lauring: Mõlemast. Rahvakogus tuli selgelt välja, et inimesed ei näe end ainult teenuste tarbijana, vaid ka kogukonna loojana. Vastutus on jagatud – see lasub nii riigil kui inimestel endil. Seda väljendas rahvakogu ka oma avalikus kirjas.
Esimene valukoht oli laste, noorte ja tudengite ebavõrdne stardipositsioon. Kuidas selleni jõuti?
Maiu Lauring: See peegeldab tugevat õiglustunde riivet. Väga erineva taustaga inimesed jõudsid ühiselt järeldusele, et see olukord ei saa jätkuda. Heaolu sõltub tugevalt elu algusest – lapsepõlvest ja noorusest. Seetõttu peaks riik panustama sellesse etappi, et kõigil oleks võimalikult võrdsed võimalused hiljem iseseisvalt hakkama saada.
Teine valukoht oli halvenev vaimne tervis. Miks see nii oluline on?
Maiu Lauring: Kuigi vaimsest tervisest räägitakse palju, ei kajastu see alati poliitilistes prioriteetides ja inimesed ei tunneta igapäevaelus abi paranemist. Vaimne tervis on tihedalt seotud vaesuse, ebavõrdsuse ja sotsiaalsete suhetega. Rahvakogus tuli esile, et heaolu tekib suhetes – kogukondlikkus, hoolivus ja koostöö on võtmetähtsusega. Liigne individualism ja kiire elutempo võivad vaimset tervist halvendada. Väga hea artikkel sellel teemal ilmus mõni aeg tagasi Mart Kolditsa sulest ERRis. Ma tooksin välja, et selle valupunkti all tundis rahvakogu väga palju muret tegelikult just kogukondade nõrgenemise ja maaelu väljasuremise pärast – see loomulik toetav suhete võrgustik ja kuuluvustunne on väga vajalik keerulisel ajal.
Kolmas valukoht oli ebavõrdne kohtlemine. Kuidas seda mõista?
Maiu Lauring: See seostub tugevalt tööturu ja majandusloogikaga. Sageli eelistatakse efektiivsust inimeste vajadustele. Kui inimene ei vasta tööandjapoolsele „ideaalsele profiilile“, võib ta jääda kõrvale. Samas on vastuolu selles, et räägime tööjõupuudusest ja demograafilisest kriisist, kuid ei kasuta olemasolevat potentsiaali, ei hooli inimestest. Probleem ei ole ainult seadustes, vaid nende rakendamise järelevalves ja eriti ettevõtjate loodavas töökultuuris.
Neljas valukoht oli palgavaesus. Kuidas see haakub teiste ühiskondlike teemadega?
Maiu Lauring: See on tihedalt seotud ebavõrdsete stardipositsioonide ja vaimse tervisega. Palgavaesus tähendab seda, et inimene käib tööl, võib-olla isegi mitmes kohas ning teenib palka, kuid ta ei tule sellest hoolimata toime igapäevaeluga, on suhtelise vaesuse piiri lähedal või suhtelises vaesuses. Palgavaesus mõjutab ka järgmisi põlvkondi. Inimestelt oodatakse kohanemist suurte muutustega, kuid individuaalselt on see keeruline. Paljud tegurid, nagu elukallidus, ei ole inimese kontrolli all. Seetõttu on vaja süsteemseid lahendusi.
Samuti tõstatati probleemina ebavõrdne ligipääs õigussüsteemile.
Maiu Lauring: See on väga fundamentaalne teema. Kui inimesed tunnevad, et õigusabi ei ole kõigile kättesaadav, et õiglus ja õigus sõltuvad rahakoti paksusest, siis on see vastuolus õigusriigi põhimõtetega. See ei ole lihtsalt vaesuse probleem, vaid puudutab Eesti demokraatia alustalasid.
Viies valukoht puudutas majandusmudelit. Kuidas seda tõlgendada?
Maiu Lauring: See viitab sügavamale küsimusele – kas majandus teenib inimeste heaolu või vastupidi. Rahvakogus tajuti vastuolu: keskendutakse kasvule ja kapitalile, kuid mitte inimesele ja keskkonnale. Need arutelud olid pikad ja sisukad, sest siin ilmselt oli ka keeruline ekspertidelt kuuldut oma elukogemusse asetada. Lõpuks tekkis arusaam, et majandus peaks olema vahend, mitte eesmärk. See avab laiema arutelu erinevate majandusmudelite üle. Eestis meedias ei ole sellest väga palju kuulda, aga ÜRO äärmise vaesuse ja inimõiguste eriraportööri Olivier De Schutteril on mitmeaastase töö tulemusena valmimas aruanne ja tegevuskava, milles väga tugevalt sisse kirjutatud vajadus luua kasvujärgne või n-ö täiskasvanud majandussüsteem.
Kas meie ajalooline kogemus mõjutab seda avalikku arutelu?
Maiu Lauring: Absoluutselt. Meie ühiskonnal on oma kommunismi aja traumakogemus piisavalt läbi mõtestamata, mistõttu võib arutelu kalduda äärmustesse. Samas on meil väärtuslik kogemus nii varasemast mittetoimivast süsteemist kui ka tänapäevasest majandusest, mõlemat võiks tasakaalukalt kasutada uute lahenduste loomisel.
Kuidas rahvakogu teemad haakuvad laiemate ühiskondlike aruteludega?
Maiu Lauring: Rahvakogu ongi justkui ühiskondlik kompass. Arutatud teemad kattuvad näiteks inimarengu aruannete ja viimase presidendi kõnega – näiteks laste toetamine, vaimne tervis ja arutelukultuur. See näitab, et tegemist ei ole juhuslike tähelepanekutega, vaid süsteemsete probleemidega.
On täiesti loomulik, et kui analüütikud ja tavalised inimesed jõuavad samade järeldusteni, siis on tegemist teemadega, mis ei saa radarilt kaduda. Need on probleemid, mis peavad olema poliitilises arutelus prioriteetsed ning millega tuleb ka päriselt tegeleda – mitte ainult rääkida, vaid jõuda konkreetsete otsusteni.
Sama loogika kehtib ka eelpool mainitud esimese valupunkti puhul. Võib ju küsida, miks räägitakse laste, noorte ja tudengite võrdsest stardipositsioonist nii, et samal ajal tundub, nagu pannakse lapsevanematele aina rohkem survet olla targemad ja ise hakkama saada. Rahvakogu kogemus näitas aga selgelt, et see on inimeste endi kogemuspõhine peegeldus: lapsevanemana on tänases elukorralduses väga keeruline toime tulla. Sageli tuntakse end üksi, puudub piisav tugivõrgustik, turvatunne ja kindlus. See seostub otseselt ka iibe teemaga – kui me ei saa üle vaesuse häbimärgistamisest, ei loo hoolivamat ühiskonda ega õpi üksteist toetama, siis ei sünni ka rohkem lapsi. Seetõttu on see arutelu väga aktuaalne ja vajalik.
Sama rõhutas ka president Karis oma viimases aastapäeva kõnes, tuues esile, et lapsevanemaid tuleb rohkem toetada. Ühiskonnas toimuvad muutused – tööturul, majanduses, kultuuris ja tehnoloogias, sealhulgas kiirelt arenev tehisintellekt – on nii kiired, et üksikisikuna ei ole võimalik nendega sammu pidada. Lapsevanemad ei saa üksi kõigega hakkama, mistõttu on vaja ühiskondlikku tuge ja lahendusi, mis aitavad muutustega kohaneda.
Sarnane muster joonistub välja ka laiemalt, näiteks majandusmudeli arutelus. Tuntud makroökonomist Heido Vitsur on viimastel aastatel korduvalt rõhutanud, et ebavõrdsuse ja vaesusega tuleb tegeleda. Kui seda ei tehta, kannatab majanduse areng tervikuna. See ei ole pelgalt sotsiaalpoliitiline küsimus, vaid otseselt ka majanduspoliitika teema. Kui suur osa ühiskonnast tegeleb ellujäämisega, ei ole realistlik oodata kiiret majanduskasvu või ambitsioonikate eesmärkide saavutamist. Ilma sotsiaalpoliitikata ei ole võimalik ka edukat majanduspoliitikat ellu viia.
President tõi oma aastapäeva kõnes esile ka sellise termini nagu “arvamuskius”. Kas rahvakogu aitab parandada arutelukultuuri?
Maiu Lauring: Jah. Kuigi üks rahvakogu ei lahenda kõiki ühiskondlikke probleeme, näitab nii kogemus kui ka uuringud (nt käesoleval aastal avaldatud rahvusvahelise demokraatiavõrgustiku People Powered raport), et õigete meetoditega on võimalik pidada lugupidavat ja teadmistepõhist arutelu ka eriarvamuste korral. Küsimus on, kuidas neid põhimõtteid laiemalt otsustusprotsessides rakendada, et ühiskond liiguks vastandumise asemel koostöö suunas.
Kuna selline aruteluvorm toimib, siis tasuks seda rohkem kasutada, et mitte süvendada vastandumist ja ühiskonna lõhestumist. Seni on rahvakogud olnud piiratud ressurssidega katsetused, kuid edasine suund võiks olla nende põhimõtete toomine igapäevastesse otsustusprotsessidesse.
Küsimus ei ole ainult elanike kaasamises, vaid selles, kuidas luua teadlikult aruteluruume, mis võimaldavad süvenemist, teadmistepõhisust ning erinevate kogemuste ja huvide sisulist ühendamist. Nii on võimalik samm-sammult liikuda ka erimeelsuste korral edasi. Näiteks ei peaks otsustusprotsessid seisma jääma pelgalt seetõttu, et osapooled on eri arvamusel – vastupidi, just sellistes olukordades on vaja oskusi ja meetodeid, mis aitavad leida ühisosa. Tänapäeval on need teadmised ja lahendused olemas, küsimus on nende teadlikus kasutamises.
Autorid:
Meelika Hirmo
Hea elu rahvakogu korraldustiimi liige
Fotod: Maksim Shmeljov
