Foto: Henri Edmond Cross, The Evening Air
Küsimusele „Mida tähendab hea elu?“ võib vastata mitut moodi. Ja kahtlemata ongi igaühel meist oma vastus sellele olulisele küsimusele. Kuid meie vastustes on ka ühisosa – see kõik, mis tähendab meile inimestena ühiselt head elu
Minu esimene mälestus hea elu tähendusest on 90ndatest, mil turumajanduse saabumine andis eestimaalastele tõuke hea elu uutmoodi mõtestamiseks. Mäletan, et istusime ema ja õdedega elutoas, meie pere nõukaaegse teleri ees – sellise, millele sai rusikaga virutades pildi uuesti selgeks lüüa. Tõrksaid kanalivahetajaid trotsides sõnas ema tol õhtul, et kui rikkaks saame, ostame puldiga teleka.
Nüüd võib lastele nalja teha hoopis ilma puldita kanalivahetusega – täna on Eestimaal kõik pulditeleka rikkad.
1893. aastal kirjutas prantsuse neoimpressionist ja anarhist Henri Edmond Cross kirjas kaaskuntsnikule Charles Angrand: „Me unistame ühiskonnast, kus masinate poolt kergemaks tehtud töö jätab igaühele vabaduse arendada oma kunsti ja oma rõõmu.“ Need olid unistused, mis pidasid hea elu aluseks vabadust luua ja kogeda.
Sarnaseid mõtteid jagasid ka teised visionäärid. „Kui me ainult hoiduksime inimtöö raiskamisest ja rakendaksime oma tehnilisi teadmisi tootmismeetodite parendamiseks, vajaksime vaid mõnda töötundi päevas, et rahuldada külluslikult kõik meie vajadused,“ kirjutas Pjotr Kropotkin oma 1898. aasta teoses „Põllud, vabrikud ja töökojad.“
Ka anarhiasse kaldumata võime küsida: kui palju töötunde on masinad paarisaja aasta jooksul inimestelt üle võtnud?
Pesumasin. Õmblustöökoda. Kangavabrik. Elekter! Traktor ja kombain. Tolmuimeja. Külmkapp. Dušš ja kraanivesi – suisa soe. Keskküte. Kiirkeetja. Kohvimasin. Põrandaküte. Auto – soojenduse või jahutusega. Võimalus reisida üle Eesti, ümber maailma või ka kosmosesse (kui rikkaks saame). Pangakaart ja ülekanded (kodust). Telefon. Sõnumid. Valmistoit ja toidukuller. Ratastool ja laseroperatsioonid. Kogu maailma tarkus internetis, tehisintellekti tagataskus. Ja (natukene ajast-arust) pulditelekas.
Kui palju töötunde on masinad aidanud inimestel säästa? Kui palju me ikka töötame?
Unistus ühiskonnast, kus masinate poolt kergemaks tehtud töö jätab igaühele vabaduse arendada oma kunsti ja oma rõõmu, ei ole (veel) ellu viidud. Miks?
Pjotr Kropotkin pakub omast ajast vastuse meie aega: „Seda, mida me nimetame vajalikuks tööks, on suurel määral vaid luksuste tootmine — luksuste, mis muutuvad vajalikuks tõelise heaolu puudumise tõttu.”
Seda, mida Kropotkin nimetas tõeliseks heaoluks, ei ole me veel suutnud saavutada. Sageli tähistab sõna areng ainult ‘rohkemat’ — rohkem maju, rohkem asfaltit, rohkem asju, rohkem kaevandusi, kust rohkem materjali kaevandada, ja ka rohkem töötunde. Seega peame küsima: kas üha rohkem pulditelekaid on loonud tõelist heaolu?
Kas üha rohkem liiklust tähendab müravabamat maaelu ja meelerahu? Üha rohkem kunstvalgust paremat ööund ja imelist tähistaevasse unistamist? Kas üha rohkem uusarendusi jätab alles looduskeskkonna, mis toetab tugevat immuunsüsteemi? Kas toiduküllus tähendab, et kõigil on kõht täis? Kas rohkem töötunde tähendab rohkem aega lähedastega ja iseendale? Kas rohkem arengut tähendab igaühele vabadust arendada oma kunsti ja oma rõõmu?
Eestimaal elab täna vähem inimesi kui 90ndatel, kuid kaevandusi (ja pulditelekaid) tuleb üha juurde.
Elame üha kasvavas külluses, kuid ka puuduses – üleliigne tootmine on olnud ka elukvaliteedi taandareng. Me ei ole osanud masinate toel loodud jõukust jaotada võrdsemalt ja kannatame puuduses elamise tunde käes ka siis, kui meil on piisavalt võimalusi oma kunsti ja oma rõõmu arendamiseks. Kas oled kohanud jõukat ja edukat inimest, kes tunneb, et tal on ikka vähe? Et tema ise on kuidagi vähe? Mina olen seda kogenud rohkem kordi, kui oleks soovinud — alati on see kuidagi kurb.
Küsimusele „Mida tähendab hea elu?“ võib vastata mitut moodi. Igaühe elu võib peegeldada just seda vastust.
Artikkel ilmus Kohila Rohelehes detsembris 2025.
