Rahvakogu hõlbustajad ja korraldusmeeskond. Pildistas: Maksim Shmeljov
Nüüd, kus rahvakogu kohtumised on lõppenud, vestlesime rühmaarutelude juhtide ehk hõlbustajatega, kellelt uurisime, kuidas luua lugupidavat aruteluruumi, mis aitaks jõuda paremate otsusteni.
Jaanuaris ja veebruaris tulid viie päeva jooksul kokku erineva hariduse, sissetuleku ja maailmavaadetega Eesti inimesed – noorim neist 18 ning vanim 78. Nende ülesanne oli ühiste suunisteni jõuda, mis aitaksid leevendada vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust Eestis. Loe värskelt avaldatud rahvakogu raportist tulemuste, sh rahvakogu koosseisu kohta.
Tavapärases avalikus ruumis võiks selline olukord kiiresti vastandumisega kulmineeruda, kuid Hea elu rahvakogu näitas, et saab ka teistmoodi. Oma kogemust avavad rühmaarutelude hõlbustajad, kelle ülesanne oli tagada turvaline ruum ja iga rahvakogus osaleja hääle kõlapind.
Eesti probleem: palju arvamusi, vähe teineteise kuulamist
Karl Lembit Laane, üks hõlbustajatest, meenutab, et alguses oli õhus ettevaatlikkus, ebalus, kerge umbusk ja distants – nagu sageli paljude võõraste inimestega ühte ruumi sattudes juhtub. Laane sõnul muutus see kiiresti: „Rahvakogu lõpuks olid kõik juba ‘omad’,“ kirjeldab ta.
Eesmärk ei olnud inimeste omavaheliste erimeelsuste kaotamine, vaid nende käsitlemise viisi muutus. „Polnud vahet, kui erinevatel seisukohtadel võidi olla arutelude ajal – kui vaidlused peetud, puhuti omavahel sõbralikult juttu edasi,“ ütleb Laane. See on midagi, mida tänases avalikus ruumis kohtab harva: konflikt ei lõhu suhteid, vaid eksisteerib nendega paralleelselt.
Selle muutuse taga oli teadlikult loodud raam. Üks rahvakogu erilisusi oligi see, et inimesed ei tulnud ühise laua taha kindla rolli või varem valmis mõeldud soovitud lõpptulemusega. Samuti hõlbustajana rahvakogu toetanud Joanna Kurvits ütleb, et tavapärastes aruteludes kujundavad dünaamikat tihti varasemad positsioonid ja teadmised – kes on ekspert, kes otsustaja. Kurvitsa sõnul puudus rahvakogus see tüüpiline võimupositsioon ning ka teadmiste erinevust tasandati ühiselt õppides. „Ma kogesin, kuidas tõesti iga rahvakogu osaleja tundis, et temal on roll ja võim otsustamisel,“ ütleb Kurvits.
Arutlemist ja kuulamist peab harjutama
Muutused ei toimunud ainult grupi tasandil, vaid ka individuaalselt. Kurvits märkas, kuidas inimesed, kes alguses ei pidanud end sobivaks sõna võtma, hakkasid seda tegema – ja ka vastupidi. „Sõnakamad ja igas asjas omal arvamusel olevad osalejad muutusid teistega arvestavamaks,“ ütleb ta. See tasakaal – julgus rääkida ja oskus kuulata – ei ole midagi, mis tekib iseenesest, vaid vajab keskkonda, kus seda harjutada.
Sama peegeldub ka osalejate enda kogemustes. Rühmaarutelusid toetanud Meel Valk toob esile, kuidas üks osalejatest protsessi lõpus talle ütles: „Ma tulin siia ja nägin kohe ära, et mitmete inimestega siin lähevad mul suusad risti, aga siis ma kuulasin neid ja muutsin oma meelt!“ Teised rahvakogu liikmed kirjeldasid Valgule, kuidas nad said mõtteid vahetada inimestega, kellega poleks muidu elu sees kokku puutunud. “Need on väikesed muutused, kuid just nendest tärkabki seeme suuremateks,” usub Valk.
Ka hõlbustajate enda roll muutus protsessi käigus. Martin Tiidelepp kirjeldab, kuidas alguses tuli osalejaid tugevalt toetada: „Mina uskusin nendesse rohkem kui nemad ise“. Päevadega inimeste enesekindlus aina kasvas ning lõpuks tundis Tiidelepp, kuidas tema roll on kahanenud. Samas rõhutab ta, et see ei tähenda see, et arutelud oleksid olnud pealiskaudsed. Vastupidi – ta toob esile, et tulemus oli sisuliselt üllatavalt tugev: viie päevaga jõuti sarnastele tulemustele kui Eesti Inimarengu Aruanne.
Valk toob esile, et igas protsessis, ka rahvalogudes, on alati pingekohad. Tema sõnul oli üheks suurimaks väljakutseks ajapuudus: „Nägin oma lauas, et ideid oli palju rohkem, aga ei jäänud aega nendega tegeleda.“ See tekitas osades ka pettumust. Hõlbustajana tuli tal pidevalt tasakaalu hoida – anda sõna ka vaiksematele grupiliikmetele ning samal ajal otsustada, millal arutellu sekkuda või millal lasta grupil ise edasi liikuda.
Protsess ja tulemus sama väärtuslikud
Hõlbustajad nõustuvad, et rahvakogu erilisus ei seisne ainult tulemustes, vaid ka protsessis endas. Riinu Lepa sõnul on sellised arutelud osalejate jaoks demokraatia oskuste trenn – võimalus õppida kujundama arvamust, kuulama teisi ja otsima ühisosa. Siin tuleb ka mängu arutelukultuuri laiem tähendus – Kurvitsa sõnul on iga inimene, kes sellisest protsessist osa saab, samm lähemal sellele, et uskuda dialoogi võimalikkusesse ning see usk ei ole tänases algoritmide ja populismi maailmas iseenesestmõistetav. „Turvaline aruteluruum loob mõistmist ja vähendab vastandumist,“ võtab Valk kogemuse kokku.
Laane vaatepunktist kehastas rahvakogu miniatuursel kujul seda, milline võiks olla ka riigikogu – inimesed, kes on erinevad, aga valmis kuulama, õppima ja otsima lahendusi, millega valdav enamus saab rahul olla. Võib-olla ongi rahvakogu kõige olulisem tulemus mitte üksikutes ettepanekutes, vaid selles kogemuses: et ka väga erinevad inimesed suudavad keerulistes küsimustes ühisosa leida. Mitte seetõttu, et erimeelsused kaovad, vaid seetõttu, et tekib oskus nendega koos eksisteerida.
Autorid:
Saskia Puusaar ja Meelika Hirmo
Hea elu rahvakogu korraldustiimi liikmed
Fotod: Maksim Shmeljov
