Pildid: Maksim Shmeljov
24.–25. jaanuaril kogunes Hea elu rahvakogu hubases Kadrina rahvamajas, et jätkata varasemalt Keilas alustatud tööd eesmärgiga arutada, kuidas vähendada majanduslikku ebavõrdsust ning suurendada inimeste ja looduse heaolu.
Rahvakogu korraldustiimi liige Meelika Hirmo teeb kohapeal toimunust kokkuvõtte.
Rahvakogu on arutleva demokraatia algatus, kus osaleb läbilõige ühiskonnast ehk mini-avalikkus, mis aitab otsuste juurde tuua ka need inimesed, kelle arvamust tavaliselt avalikus arutelus ei kuule. 30-liikmeline rahvakogu pandi kokku juhuvalimiga, et kaasata võimalikult eripalgelisi inimesi.
Noorim osaleja on 18-aastane hiidlane ja elukogenuim liige on 78-aastane viljandlane. Pakaselisel talveilmal tuldi kokku üle Eesti ning mõnel juhul algas bussisõit Kadrinasse juba hommikul kella viie paiku, kätkedes mitut ümberistumist. Lisaks rahvakogu liikmetele tuli üle Eesti läbi krõbeda talve kohale ka 15 vaatlejat, et oma silmaga näha, kuidas rahvakogu toimib.
Teeme taas kokkuvõtte, mida need erilised eripalgelised inimesed koos arutlesid ning kuhu oma tööga jõudsid. Kel huvi rohkem süveneda, saab rahvakogu töö materjalidega, sh kohtumiste programmiga, tutvuda siin.
Esimesel päeval keskenduti huvirühmade seisukohtadega tutvumisele ja nende esindajatega peetud küsimuste-vastuste voorule.
Majanduslik ebavõrdsus ja vaesus on valdkondadeülene probleem
Hea elu rahvakogu üheks oluliseks lähtekohaks on arusaam, et ebavõrdsus ja heaolu ei ole ühe valdkonna probleemid. Seetõttu kaasati kohtumisele huvirühmad, kes tegelevad nende teemadega igapäevaselt – tööturul, kogukondades, haridusmaastikul, sotsiaalvaldkonnas ja keskkonnakaitses. Tutvu Hea elu rahvakogu taustapaberiga, mis avab seda teemat põhjalikumalt.
Huvirühmade sisend aitas avada ebavõrdsuse ja võrdse kohtlemise teemasid eri vaatenurkadest ning tuua lauale kogemuslikku teadmist, mida statistika üksi ei näita. Kokku esitas oma seisukohad lausa 18 organisatsiooni ning mitmed, kes ei jõudnud tähtajaks sisendit saata, avaldasid huvi edasise protsessiga seotud olla.
Huvirühmade põhisõnumid: majandus ja keskkond
Majanduse ja keskkonnateemadega tegelenud huvirühmade ettepanekutest joonistus välja ühine arusaam: ebavõrdsuse vähendamine ei tähenda ettevõtlikkuse või töökuse karistamist. Fookus peaks olema sellel, et kõigil oleks elus piisavalt tugev stardipositsioon.
Rõhutati, et majanduslik toimetulek, regionaalne areng ja keskkonnahoid on omavahel tihedalt seotud. Kogukondlikud ja alt-üles lahendused – nagu ühistuline tegevus, kohalike algatuste toetamine ja piirkondade eripära arvestamine – aitavad hoida väärtust kogukondades ning suurendada kriisikindlust. Õiglane palk ja turvaline toimetulek loovad eelduse, et inimesed saavad panustada nii majandusse kui ka ühiskonda laiemalt.
Selle teema mõtestamiseks andsid oma sisendi SA Rohetiiger, Tasaarengu Eesti MTÜ, Kestliku Ettevõtluse Liit, Eesti Ametiühingute Keskliit, Külaliikumine Kodukant, Eesti LEADER Liit, Kutsekoda ja MTÜ Kodanikupalga Ümarlaud Eestis.
Kõik huvilised saavad esitatud seisukohtadega lähemalt tutvuda, aga teeme siinkohal ka väga üldistatud lühikokkuvõtte neile, kel uudishimu suur, aga aega napib. Klikka huvirühma nimele, et sisendiga tutvuda!
Rohetiiger rõhutas, et majanduslik heaolu ei saa kasvada looduse arvelt. Kui keskkonnapiiranguid ja pikaajalist mõju ei arvestata, süvenevad ebavõrdsus ja kriisiriskid ka majanduses. Hea elu eeldab süsteemset muutust, mitte üksikuid rohemeetmeid.
Tasaarengu Eesti tõi fookusesse küsimuse, kas pidev majanduskasv on üldse kooskõlas heaoluga. Rõhutati, et eesmärk ei peaks olema „kõigile sama palju“, vaid kõigile piisav ja õiglane stardipositsioon. Valupunktiks on olukord, kus rikkuse kuhjumine piirab teiste inimeste vabadust ja võimalusi.
Kestliku Ettevõtluse Liidu vaates on õiglane tasu ja töötajate toimetulek otseselt seotud kriisikindlusega. Kui inimeste põhivajadused ei ole kaetud, kasvab trots riigi ja ühiskonna vastu. Hea elu takistuseks on ebastabiilsus, mis kandub majandusest sotsiaalsesse sfääri.
Ametiühingud tõid esile töötajate nõrga kaitstuse ning tõdesid, et palgad ei kasva elukallidusega samas tempos. Toodi esile, et paljud töötajad ei julge oma õiguste eest seista ega huvikaitses osaleda, sest kardavad tööandja survet, halvemasse olukorda sattumist või koguni töökoha kaotust, ning see omakorda süvendab ebavõrdsust. Miinimumpalga aeglane tõus ja töötajate hirm süvendavad ebavõrdsust. Valupunktiks on olukord, kus töötamine ei taga enam väärikat toimetulekut.
Kodukant rõhutas, et hea elu ei sõltu üksnes sissetulekust, vaid ka sellest, kas inimesel on ümber toimiv kogukond, kontaktid ja võimalus ühistegevuseks. Ebavõrdsus väljendub sageli sotsiaalses eraldatuses: kui inimesel puudub ligipääs huvitegevusele, transpordile või kohtumispaikadele, kandub see kiiresti üle ka majanduslikku toimetulekusse ja vaimsesse heaolusse. Kodukandi hinnangul süvendavad maapiirkondades teenuste kadumine ja kehv ligipääs ebavõrdsust ning ilma toimivate kogukondadeta ei sünni ka head elu.
Toodi esile, et ühistegevust, hoolivust ja koostööoskust toetama järjepidevalt ning varakult, mitte ainult kriiside ajal. Kui koostegemise kogemus puudub, on seda hiljem raske taastada ning kogukonnad muutuvad hapraks.
Leader Liit tõi esile alt-üles otsustusmehhanismide tugevuse. Kohalikud inimesed oskavad ise kõige paremini öelda, mida nende piirkonnas vaja on, kuid vajavad selleks stabiilseid ja paindlikke rahastamisvõimalusi. Valupunkt tekib siis, kui otsused tehakse kogukondadest liiga kaugel.
Kutsekoda juhtis tähelepanu sellele, et haridus ja oskuste arendamine ei vasta alati tööturu tegelikele vajadustele. Elukestev õpe peab olema paindlik ja kättesaadav ka täiskasvanueas. Hea elu piduriks on olukord, kus ümberõpe ei mahu töö- ja pereelu kõrvale
Kodanikupalga Ümarlaud tõi arutellu sissetulekute baasturvalisuse. Valupunktiks on süsteem, kus inimesed kukuvad kriisi korral kiiresti vaesusesse. Kodanikupalka nähti võimaliku viisina vähendada ebavõrdsust ja anda inimestele kindlam positsioon ühiskonnas.
Huvirühmade põhisõnumid: ühiskond
Ühiskonna teemadega tegelenud huvirühmade sisendist joonistus selge ühisosa: suurim probleem ei ole üksnes nappides ressurssides, vaid selles, et süsteemid ei ole piisavalt hästi läbimõeldud. Olgu tegemist laste, noorte, tudengite, puuetega inimeste, hooldajate või vanemaealistega – abi ja teenused jõuavad sageli liiga hilja, on killustunud või eeldavad sellist hakkamasaamist, mida just haavatavamatel inimestel ei ole. Tulemuseks on olukord, kus ebavõrdsus süveneb kogu elukaare jooksul ning toimetulekuraskused kanduvad edasi nii majanduslikku, sotsiaalsesse kui ka vaimsesse heaolusse.
Teemat aitasid paremini mõtestada Toidupank, Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Üliõpilaskondade Liit, MTÜ Kuldne Liiga, Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon (VATEK).
Kui kogu rehkendust, ehk terviktekste läbi lugeda ei jõua, siis allpool on lühikokkuvõte.
Toidupank tõi esile, kui suur osa inimesi elab pidevas toidupuuduses, samal ajal kui suur kogus toitu läheb raisku. Valupunktiks on süsteem, kus abi ei jõua alati nendeni, kes seda vajavad, ning kus regulatsioonid ja tööjõupuudus takistavad toidu päästmist.
Inimõiguste Keskus rõhutas ebavõrdset kohtlemist ja ligipääsu õiguskaitsele. Vähemkindlustatud inimesed satuvad kergemini olukorda, kus nad ei suuda oma õigusi kaitsta. See süvendab usaldamatust riigi ja institutsioonide vastu.
Eesti Noorteühenduste Liit tõi esile, et noorte vaesuse ja ebavõrdsuse keskne valupunkt on ebavõrdne stardipositsioon, mis kujuneb juba enne iseseisvat elu. Majanduslik olukord, elukoht ja ligipääs huvitegevusele ning transpordile määravad, kui palju on noorel tegelikke valikuid hariduses ja osalemises. Kui noored peavad varakult töötama või loobuma arenguvõimalustest, kandub ebavõrdsus edasi nii haridusteele kui ka tööellu ning seda on hiljem keeruline tagasi pöörata.
Kui noorte kogemused vaesusest, vaimsest koormusest või regionaalsetest erinevustest ei jõua päriselt poliitikasse, taastoodab süsteem olemasolevaid lõhesid. Seetõttu on noorte sisuline kaasamine vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisel mitte lisaväärtus, vaid vältimatu eeltingimus.
Eesti Üliõpilaskondade Liit tõi esile, et tudengite ebavõrdsuse keskmes on toimetulek: eluaseme kättesaamatus, elukallidus ja ebapiisavad toetused sunnivad suure osa tudengeid õpingute kõrvalt töötama. Sageli ei ole see valik, vaid vältimatus, mis mõjutab õppekvaliteeti, vaimset tervist ja õpingute lõpetamise kiirust.
Rõhutati, et vajaduspõhised rahalised toetused on tudengite jaoks määrava tähtsusega, sest soodustused ja mitterahalised hüved ei kata tegelikke kulusid. Ebavõrdsus süveneb eriti regionaalselt: kaugemalt pärit tudengitel lisanduvad transpordi- ja elamiskulud ning ligipääs taskukohasele eluasemele on ebaühtlane. Valupunktiks on olukord, kus kõrghariduse omandamine ei ole võrdselt kättesaadav, sest majanduslik taust määrab, kui palju saab tudeng õppimisele pühenduda.
Kuldne Liiga tõi esile, et vanemaealiste ebavõrdsuse keskmes on vaesusrisk ja tööturult tõrjutus, mis ei tulene niivõrd oskuste puudumistest kuivõrd hoiakutest. Kuigi paljud vanemaealised soovivad ja suudavad töötada, piirab nende võimalusi vanuseline diskrimineerimine ning paindlike töövormide nappus. See vähendab sissetulekuid ja süvendab ebakindlust ajal, mil elukallidus kasvab.
Lisaks rõhutati, et madalam sissetulek vanemas eas tähendab sageli ka suuremat sotsiaalset isolatsiooni ja kehvemat ligipääsu teenustele. Valupunktiks on olukord, kus vanemaealiste kogemus ja panus jäävad ühiskonnas alakasutatuks, samal ajal kui vaesusrisk ja ebavõrdsus süvenevad just eluetapis, kus “toimetuleku varu” on kõige väiksem.
Puuetega Inimeste Koda tõi esile puuetega inimeste ja nende hooldajate topeltkoormuse. Hooldamine viib sageli vaesusriski ja sotsiaalse isolatsioonini. Valupunktiks on süsteem, kus hooldust ei käsitleta ühiskondlikult väärtustatud tööna. Toetatud töö teenuste vähenemine ja ebapiisav rakendamine tähendab, et paljudel puuetega inimestel puudub reaalne võimalus töötada või sissetulekut teenida, eriti väljaspool suuremaid keskusi.
Pereliikmete hooldamine langeb sageli inimeste õlgadele ilma piisava riikliku toeta, mis viib hooldajad sotsiaalsesse isolatsiooni ja majanduslikku ebakindlusse. Valupunktiks on olukord, kus hooldamine tähendab sunnitud eemaldumist tööturult ning suurendab nii hooldaja kui ka hooldatava vaesusriski.
Lisaks juhiti tähelepanu ligipääsule õiguskaitsele – vähemkindlustatud ja puuetega inimestel on sageli keeruline oma õigusi kaitsta, mistõttu diskrimineerimine ja ebaõiglane kohtlemine võivad jääda vaidlustamata. See süvendab usaldamatust riigi ja süsteemide vastu ning kinnistab ebavõrdsust.
Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon tõi esile, et vaimse tervise probleemid ja ebavõrdsus on omavahel tihedalt seotud. Majanduslik ebakindlus, hoolduskoormus, sotsiaalne isolatsioon ja teenuste ebaühtlane kättesaadavus suurendavad vaimse tervise riske, kuid abi jõuab inimesteni sageli alles kriisi faasis. Ennetus on nõrk ning toe saamine sõltub liiga palju inimese enda võimekusest süsteemis orienteeruda.
Koalitsiooni hinnangul süvendab ebavõrdsust olukord, kus vaimse tervise teenused on piirkonniti erineva kättesaadavusega ning pikad järjekorrad jätavad vähekindlustatud inimesed abita. Valupunktiks on süsteem, mis reageerib probleemidele hilja ja killustatult, selle asemel et toetada vaimset heaolu varakult ja järjepidevalt.
Kas ebavõrdsuse vähendamine karistab tublisid?
Huvirühmadega peetud küsimuste-vastuste voor aitas rahvakogu liikmetel süveneda teemadesse, mis esmapilgul võivad tunduda abstraktsed, kuid mõjutavad otseselt inimeste igapäevaelu. Küsimused liikusid sageli põhimõttelisest praktiliseni: kas ebavõrdsuse vähendamine tähendab „tublide karistamist“, kuidas siduda majanduskasvu ja heaolu ning millised lahendused on end mujal maailmas juba tõestanud.
Vastustes rõhutati, et eesmärk on õiglase stardipositsiooni tagamine kõigile. Heaolu käsitlemine ainult majandusnäitajate kaudu jätab tähelepanuta inimeste tegeliku toimetuleku ja keskkonna piirid. Mitmel korral toodi esile, et kogukondlikud ja alt-üles lahendused – olgu selleks ühistuline ettevõtlus, kohalik otsustusõigus või sihitud toetusmeetmed – loovad rohkem vastupidavust kui tsentraalsed ja ühesugused lahendused.
Ühiskonna teemade puhul uurisid rahvakogulased, miks ei jõua abi alati nendeni, kes seda vajavad, ning kuidas ennetada olukordi, kus inimesed satuvad pikaajaliselt vaesusringi. Vastustest jäi kõlama, et probleem ei ole ainult ressursside nappuses, vaid ka süsteemide killustatuses, tööjõupuuduses ja väheses ennetuses. Näiteks rõhutati, et toidupuudus, vaimse tervise probleemid ja hoolduskoormus on omavahel seotud ning vajavad terviklikumat käsitlust.
Kokkuvõttes aitas küsimuste-vastuste voor rahvakogul testida huvirühmade ettepanekute tugevust ja selgust. See andis osalejatele kindlama arusaama, millised lahendused on realistlikud, millised vajavad täpsustamist ning kus asuvad hea elu kõige teravamad valupunktid, millega edasi töötada.
Vaata küsimuste ja vastuste vooru videosalvestust SIIN!
Koosõppimine ja kirju pilt
Teisel päeval arutleti ühisväärtuste üle ning sõnastati valupunkte. Töörühmades arutati ka võimalikke ettepanekuid, millega rahvakogu töötab praegu virtuaalselt.
“Rahvakogu eripära on koosõppimine. Kui Keilas kuulati eksperte, siis Kadrinas kutsusime teemat avama erinevate huvipoolte esindajad. Kuna vaesuse ja majandusliku ebavõrdsuse teemad on väga keerulised ja erinevatel osapooltel on nende lahenduste osas erinevad nägemused ja ootused, siis kutsusime rahvakogule appi paljud vabaühendused, kes oma igapäevases tegevuses on rahvakogu teemaga seotud,” selgitas Praxise analüütik ja Hea elu rahvakogu teadmussiirde juht Maiu Lauring.
“Huvigruppide esindajad laotasid vaesuse ja majandusliku ebavõrdsuse kui süsteemse ühiskondliku probleemi erinevad detailid rahvakogu liikmete ette – see tõmbas pildi kindlasti laiaks ja kirjuks, kuid aitas samas rahvakogul kaardistada just need murekohad, mis neid vaesuse puhul enim kõnetavad. Kui rahvakogu liikmed igaüks tõid välja neile olulised probleemid, siis oli minu rõõm näha seda, et meeles olid nii ekspertide esitatud statistika ja uuringud, kuid hinge olid läinud ka värskelt ära kuulatud huvigruppide tõstatatud teemad,” lisas Lauring.
Lauring rõhutas, et lähtuvalt rahvakogude rahvusvahelisest standardist peavadki huvirühmad esindama erinevaid vaateid. Mitte selleks, et segadust külvata, vaid selleks, et tagada teema paremat mõistmist. Rahvakogu protsessis hoidutakse rahvakogu liikmete otsuste või maailmavaate mõjutamisest ning lõpptulemus sünnib liikmete ühise kokkuleppena.
Süsteemsed vead, mis vajavad terviklikke lahendusi
Kadrinas ei kaardistatud üksikuid probleeme, vaid jõuti ühisele arusaamale, et tegu on süsteemsete mustritega. Kuigi rahvakogu töö veel kestab, teeme lühikokkuvõtte peamistest prioriteetsetest valupunktidest, mis välja joonistusid.
Kadrinas moodustati ka rahvakogu töörühm, mis jätkab probleemkohtadega tööd. Lõplik seisukoht kujuneb Elvas, 15. veebruaril, mil toimub Hea elu rahvakogu viimane kohtumine. Rahvakogu saab seni Kadrinas koorunut veel täpsustada, koondada ja täiendada.
1. Laste ning noorte vaesus ja ebavõrdne stardipositsioon
Vaesus ja ebavõrdsus kanduvad edasi põlvkondade kaupa, sest ligipääs haridusele, eluasemele ja toetavatele teenustele on ebavõrdne. Varases eas tekkinud puudujäägid mõjutavad laste ja noorte edasisi valikuid, vaimset tervist ja tuleviku väljavaateid. Probleem ei seisne motivatsiooni puudumises, vaid struktuursetes katkestustes, mis piiravad võimalusi juba enne iseseisva elu algust.
2. Vaimse tervise halvenemine
Vaimne tervis ja heaolu ei ole üksnes tervishoiu küsimus, vaid sõltuvad sotsiaalsusest, majanduslikust kindlusest ja kogukondade toimimisest kogu elukaare jooksul. Teenuste kehv kättesaadavus, üksildus ja kogukondade nõrgenemine katkestavad heaolu loome eri eluetappides. Kui sotsiaalsed suhted ja osa
Diskrimineerimine toimib süsteemse mehhanismina, mis toolusvõimalused vähenevad, süvenevad vaimse tervise riskid kõigis vanusegruppides.
3. Diskrimineerimine
dab ja süvendab vaesust ning ebavõrdsust. Hoolduskoormus, puue, vanus ja sugu mõjutavad ligipääsu tööturule, teenustele ja õiguskaitsele, kusjuures mõju kuhjub elukaare jooksul. Kui inimestel puuduvad reaalsed hoovad oma õiguste kaitseks, kinnistub ebavõrdsus ja väheneb usaldus ühiskonna toimimise vastu.
4. Palgavaesus
Palgavaesus näitab, et töötamine ei taga enam toimetulekut, mis õõnestab õiglustunnet ja usku töö väärtusesse. Madal palk, ebastabiilsed töösuhted ja ebaõiglane maksukoormus hoiavad inimesi vaesuses ka siis, kui nad pingutavad ja panustavad. See mõjutab otseselt perede heaolu, laste arenguvõimalusi ja vanaduspõlve kindlustunnet.
5. Praegune majandusmudel ei toeta heaolu
Majandusmudel on liiga rahakeskne ja lühiajaline, jättes varju inimeste sotsiaalse, vaimse ja elukaarepõhise heaolu ning looduse piirid. Heaolu loovad tegevused – hooldus, kogukonnatöö, paindlik töö ja keskkonna hoidmine – jäävad sageli nähtamatuks ja alaväärtustatuks. Kui majandus mõõdab ja premeerib valesid asju, taastoodab see vaesust, ebavõrdsust ja heaolukadu.
Täname südamest kõiki huvirühmade esindajaid, pühendumusega töötavaid rahvakogu liikmeid ning Kadrina rahvast, kes meid külmal talvel suure soojuse ja lahkusega vastu võtsid. Tervitame Kadrina rahvamaja, Kadrina valda, Kadrina saunaklubi ja meie kõhtusid täitnud lokaali Wiru16.
Autor:
Meelika Hirmo
Hea elu rahvakogu korraldustiimi liige
Fotod: Maksim Shmeljov
